26.11.11

i'm an idiot

Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket


eriti tühja passimise tuju on täna. ei viitsi ausalt mitte mitte midagi teha. eelmine nädal oli suht mõttetu, tööd sai vähe teha, sest vihma sadas ja värki. Ingrid ja Beko jõudsid ka siia omadega. Me oleme naabrid nüüd ja ja jaaa...jah. That's about it.

in the middle of nowhere

Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket

i just loooove that ad (and that beer)

mad alice hatter

Photobucket

Taronga Western Plains Zoo Dubbo

Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket

14.11.11

laik

10.11.11

pulling rabbits out of a hat

Photobucket

rainy day

Tere inimene. Ma naudin hetkel vaba päeva, sest vihma kallab ja mul pole midagi töö moodi asja teha sellise ilmaga. Kaabi pidi ikkagi tööle minema, paras. Ühesõnaga on mul siin väga rahulik olla hetkel, joon kohvi ja tsillin niisama.
Muide, ma sõitsin eile kahveltõstukiga. See on ikka hämmastavalt lihtne mašin tegelikult. Tõsta ma midagi reaalselt ei saanud, sest tol hetkel lihtsalt polnud midagi, mida tõsta. Aga kahvlit sai ikka ülesse-alla lasta, jeeea.
Homme õhtul saabub Tavis ka siia ja seega saame me lõpuks endale auto. Mis tähendab suures plaanis seda, et meil on vabadus õhtuti ja nädalavahetustel käia kus iganes. Mis tähendab ka ühtlasi seda, et ma hakkan uuesti rohkem fotosid tegema, siin karavanis passides pole väga viitsimist olnud.
Aga tahaks oma kaamerat nüüd, mil tal muhedaid juppe juures, rohkem kasutada ju.
jah jah jah.
Aaa, kuna mõned tahtsid teada, kas ma olen siin juba endale mingeid ägedaid rõõvaid ka seoetanud ja värki, siis täna oli aega oma lemmikumad ostud ülesse pildistada. Tegelikult olen ma meeletus koguses riideid ostnud, sest suurem osa kaasas olnud riietest on tööl ära kulunud. Ma fännan täiega sellist poodi nagu Supre. Ma võin vist sadade dollarite eest seal shopata, kohutav. Ja üldse, mulle üldiselt meeldivad siinsed poed, valik on võrreldes Eestiga ikka nii kirev ja äge ja...oeh.
Muide, ma just enne avastasin, et ma ei kavatsegi juuksepikendusi üleni tumedaks värvida...sest ma saan nii ideaalsed ombre juuksed LÕPUKS endale, kui ma ainult juurtest alates mingi 10cm neid tumedaks toonin, jeah...homme teen ära selle vist. Hullemat sorti tibi jutt, tean jah. Ja kui aus olla, siis tahaksin ma otsad üldse mingisuguse toreda värviga toonida ära, aga ma ei suuda otsustada, mis värviga. Pastelne roosa või türkiis või lilla või...raske elu. Ahahaha.

Aga ilusat päeva teile! (tegelikult ööd vist pigem)

Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket

5.11.11

what you want me to say is, I love you. but I don't. I hate you.

Photobucket

1.11.11

tänane kiire update

shallalaalaalaaa, mul on selja peal kaks erinevat rassi - europiidne ja aborigeenne. Päike küttis ikka toredalt täna. Tahaks vihma, sest siis saaks vaba päeva. Ja kes ei tahaks vabat päeva...ja vihm pidi õunapuudele väga kosutavalt mõjuma, seega ma tegelikult mõtlen pigem meie farmile rohkem, kui endale, jah.
Aga nüüd lähen ma söödavat tegema ja varsti peaks Two and Half Men hakkama ka ja...ja Kaabi on juba viimased kolm tundi kadunud koos oma uue naisega olnud. Aga i don't mind, really. Oli ka bloody time.

Kurat, taevas on punane, see pidi tähendama, et ilus ilm tuleb. Aitäh tere tore tali.

31.10.11

my new babies and new old hair

Homme-ülehomme saabuvad siia minu kaks uhiuut toredat vidinat, mis ma oma esimese siinse palga eest soetasin. Öösiti väga magada ei saa. Ja muide, ma olen nüüd ametlikult omadega tagasi brünett ja te ei kujuta ette ka, kui hea see tunne on. Ma olen jälle mina.

Photobucket
Photobucket
Photobucket

this is my australia

Üritan nii lühidalt, kui saan selle oma lubatud Aussie-teemalise postituse ära teha nüüd. Ausalt mul pole vahepeal lihtsalt viitsimist ega aega siia midagi kirjutada olnud, aga ma üritan end parandada homsest alates. Sest mul on enda blogist kahju juba vaikselt. Ta on nii üksik olnud viimasel ajal, oh oh oh...
Aga blablaa blaa, kõige mõtekam ja kiirem viis oleks mul kogu kammaajaa võtta kokku eraldi punktidena. Nii teengi, voah. Kuigi mul pole õrna aimugi,. millest need punktid võiksid rääkida...eeem, siinsed inimesed? loomad? toit? raha? misiganes? fakk ma ei tea ju...appi.

oehh...

inimesed - kohalikud on siiamaani olnud kõik väga toredad. Siia tulles olin ma kindel, et see austraallaste 'no worries' suhtumine on mingisugune liigselt positiivne stereotüüp lihtsalt, aga ausalt...nii ongi. Sellist kuradi sõbralikkust ja viisakust juba Eestis naljalt ei kohta. Tõsiselt, ma julgen seda väita, sest see on nii! Muidugi mingis mõttes on see liigne sõbralikkus ja viisakus häiriv, sest see tundub kuidagi võlts. Oleme siin kohanud paari klienditeenindajat, kes pingutasid ikka nii üle ja olid nii familiaarsed, et ma täiesti iseenesest hakkasin uskuma, et nad on end mingisugusest taimsest saadusest üle tõmmanud või tarbinud  mõnd muud illegaalset ainet. Aga no...see kõik on pigem naljakalt häiriv, kellegi peale vihastama pole veel pidanud.
Austraallaste huumor on ka üks asi, mis mulle meeletult meeldib. Siin kohtab ikka neid sarkasmi austajaid meeletutes kogustes, must huumor on ka au sees. Meile meeldib.
Suuremad linnad on muidugi väga kirevad, igasugust rahvast täis (eriti aasialasi). Siin Oranges aga väga neid näha pole...võinoh, tegelikult peaaegu üldse pole. Meie ei näe vähemalt. Aga samas võib asi ka meie päikesest pimestatud silmades olla, who knows. Siin on veidikene tunda, et farmide rajoon vms. Rednecke kohtab siin ikka parajalt ja see on paras huumor. Nad räägivad ja käituvad nagu tõelised kauboid. Armas. Tim (meie redneckist tore sõpa) õpetas Kaabile isegi line-tantsu, kohutav. 
Agajah, üldpilt inimesest on meeldiv...ei jõua siin neid pikalt kiita, aga eks te võite kõik sellised toredad iseloomuomadused austraallaste külge timmida, kõik oleks vist õige.
See on ka nii tavaline siin, et tänaval näeb keegi, et sa teed pilte ja siis tuleb sulle juurde ja pakub end pildistama, kui koos sõbraga tahad pilti teha...see on normaalne, et bussis kohtad tüüpi, kes terve bussireisi sinuga räägib ja kui kuuleb, et sul pole millegagi edasi teise kohta sõita, pakub end sind ära viima...see on tavaline, et baaris kohtad kedagi, vahetad oma andmeid ja siis pakutakse sulle tööd-autot-elukohta vms, mida sul parasjagu vaja on. Elu on selles suhtes lihtne, et kui vähegi kohalikke tuttavaid saad, siis on lootust alati ka kõik vajalik laabuma panna vms. Sest siin teab alati keegi kedagi, kes teab kedagi, kellel on pakkuda seda, mida sul tarvis. Fun. Me sebisime endale auto niimoodi. Meie Holden saabub siia 20ndal novembril.  Jeeee, siis saame ise linnas käia nii palju kui vähegi tahame (linna siit mingi 5-6 km vist umbes). Praegu tüütame oma iirlasi, ahhaaa.
 Meile tulid uued naabrid ka, Michael'i sugulane ja tema kutt, Itaaliast. Need on jälle omamoodi tegelased, me kutsume neid iirlastega hellitavalt Piipa'ks ja Paapa'ks (inspireeritult sellest Family Guy klipist : kliki siia et seda ajuvabadust näha, aitäh). Ah, tegelikult nad on sõbralikud ja puha, aga noh...sellised...huvitavad. AGA nad tegid meile eile juustukooki, seega nad said plusspunkte, vabalt.
Meil on siin üldse omavahel toitude vahetamine väga popp. Sellised kõige paremad naabrid oleme siin kõik. Kõhu saab niimoodi väga täis, positiivsus. Millest lähtuvalt peakski vist uue teema juurde siirduma...minu lemmik teema juurde....

Toit - toit on siin hea. Ja minu meelest ei ole nii kallis midagi, kui mind alguses hirmutati igalpool. Ses suhtes, et üldiselt sa teenid ka siin kümme korda paremini, kui Eestis, seega veidikene kõrgem hind ei ole nagu väga tuntav. Ainus asi, mida me Kaabiga väga tihti ei taha osta, on juust...see on meie jaoks veidi kahtlaselt kallis...ja puuviljad ka. Muu nagu väga ei kõiguta, hinna suhtes. Me teeme siin üldiselt iga päev sooja toitu, sellist kokkamise kommet meil kodus küll polnud, jällegi positiivsus. Mõned asjad on siin sada korda paremad, kui Eestis, minu meelest...näiteks hapukoor. Ja n-ö mingisugused teatud jogurtid, mis tegelikult on täpselt nagu kohupiimakreemid. Ja siin on mingisugused väga popid pulgajäätised, millest ma never ever isu täis ei saa...need on pmst nagu vanilliblombiirid, millel on ümber mahlajäätis vms. Ja need on NIIIIII head. Me ostame tavaliselt pakkide kaupa neid ja ühes pakis on üldjuhul mingi 10 jäätis. Minu jaoks pole mingisugune probleem kõik need jäätised ühe päevaga nahka pista, sest ma ei suuda neile vastu panna. Nüüd ma siin üritangi võõrutuskuuri teha ja neid vähem osta, aga see on raske, sest Marie on ka neist sõltuvuses ja sööb neid mu nina all pidevalt. Ja jah...kohv on ka siin täiesti joodav, me ostame niigi mingit kõige odavamat, aga kõlbab ja rohkemgi.
Üldiselt teeme tavaliselt kanasuppe ja pastat ja igasuguseid muid asju kanalihast. Me oleme millegipärast hullematsorti kanaliha fännideks siin hakanud. Aaa ja üks minu uusi lemmikuid asju on Vol au Vents'id kanaliha ja paprika ja juustu ja kansupi-hapukoore kastmega vms. Marie ja Sean õpetasid mind seda tegema, Iirimaal pidi see väga popp olema. Need Vol au Vents'id on muidu nagu mingisugused eeem...lehttaignast kuklid, mis on seest nagu õõned ja sinna saab igasugu täidiseid teha. Ja see meie firmatäidis on a'la selline: praeme kanaliha ühel pannil, teisel pannil sibulat,küüslauku, paprikat (vahepeal seeni ka). Kastme jaoks on vaja kanakonservsuppi, sellist paksu...nagu tarretist. Ma ei tea, kas Eestis neid on, peaks vast ikka olema miskit sarnast...ma lihtsalt kodus väga ei söönud konservsuppe, sorry. Agajah...see kanasupp tuleb segada hapukoorega. Ja siis viskad kanaliha kokku paprika ja muu mandiga, mis sul seal pannil on...ja siis viskad kastme ka pannile ja praed seal seda segu veel mõned minutid. Siis võtad kuklikesed, täidad nad ära ja viskad korraks ahju ja voilaa...maailma parim eine on valmis. Te peaksite seda seal proovima. See kanakaste on väga hea pastaga ka, muideks. Igaljuhul, need olid minu retseptiminutid.
Nädalavahetusel tegi Kaabi äädika-sibulamarinaadis sealiha šašlõkki ka. Iirlased polnud sellist jama elusees saanud ja Marie fännab seda nüüd täiega. Eriti pekki. Iuuu. Ehtne maatüdruk ikka. Hullem kui mina.
Jaa jaa jaa...ma olen siin nüüd õunaäädikat ka jooma hakanud. Kõik siin soovitasid, proovisin ära. ja nüüd ei saa lahti enam sellest kombest. See pidi tervisele meeletult kasulik olema. Ja ma hakkan selle maitsega ka juba harjuma. Nagu käärima läinud õunamahla jooks. Nämm. Kaabile meeldib ka juba vaikselt ja iirlased lubasid ka proovida. Vot nii.
Söögiminutid on finito nüüd vist. Mis te siis sööte seal ka?

Loomad - loomi me pole väga näinud. Vähemalt selliseid, keda te arvate, et me oleksime juba pidanud nägema. Känguru nägime tee peal, aga see oli kutu. Madu nägime tee peal, aga see oli ikka jumalasta kutu. Seega...opossumeid nägime Brisbanes päris palju. Hiiglaslikud nahkhiired muidugi ka. Siin Oranges on igalpool palju kohalikke pulle ja lambakesi ja parte ja kutsusid. Muide, imelik on see, et me pole siin veel ühtki kassi viost näinud. Siin peaks üks tiik olema lähedal, kus elavad kilpkonnad. Mingi aeg vist lähme vaatame üle, aga pole veel viitsinud. Samas, siin peaks meeletult kängurusid ka olema, nad pidid tavaliselt hommikul koos päikesega mäe otsas hüppama, aga mis te arvate, kas me oleme jälle viitsimist täis neid näha? Noup. Not yet. Ehk, kui oma kaamera uued jupid kätte saan, siis tuleb huvi sinna kell 5 hommikul kõmpida vms. Karusid pidi ka sealsamas mäe otsas olema. Neid ma tegelikult ka väga näha ei igatse. Papakoid on meil siin hästi tavalised. Enne päikeseloojangut on neid ikka siin eriti palju kisamas ümberringi. Päris ilusad on nad, Kaabi lemmikud. Ma üldiselt lindudest lugu ei pea.
Ämblikke on siin ka nii palju, et ausalt ei jõua enam erutuda kah. Ja see juba on midagi, kui ma suudan vaikselt ämblikega koos tööd teha. Redback'e on kuur täis. Ja need faking õunapuud, iiiiuh. Pole ühtki õunapuud, kus poleks mingit rõvedat ämblikut küljes. Eks see ole nagu vene rulett, et kes meist tööpäeva jooksul selle puu saab, kus mõni eriti mürgine sees elab. Ahahahaa.
Aaa, krokodilli nägime ka eile, hammustas lambist Kaabi jala otsast ära, aga pole hullu...me õmblesime külge tagasi.
See oli nali, ma igaksjuhuks mainin.

Alkohol - igapäevane meelelahutus meie toredas karavnpargis. Ei, tegelt nii hull asi pole, kuigi Sean ja Kaabi tarbivad õllet ikka kõvasti rohkem siin, kui üks tüüpiline känguru. Nende mõistes oleme me parajad alkod. Nende lemmik õlle XXXX on mingi ää....3,5 %. Tõsine naljanumber. Ja kui me siin sellest kangemat õllet ostame, siis nad kõik siin parajalt ahhetavad ja ohhetavad. Aga üldiselt on õlle kallim muidugi, kui Eestis, aga jällegi...palkade vahe on ka suur. Üldiselt me käime peaaegu iga nädalavahetus väljas ja siiamaani veel rahakotti pole liigselt kergitama pidanud.
Aga muidu on austraallased ikka parajad õllesõbrad siin, see on okei, kui tööpäeva lõpus boss ütleb, et "külmkapis peaks õllet olema, minge võtke ka". Meeldiv. Ja muide, siin on kaks lahjat õllet lubatud juua ja sa võid ikkagi autorooli asuda, vot.

Töö - töö on lihtne ja tasuv meil siin. Tööpäev algab kella seitsmest hommikul. 10st on 15min pausi. Lõuna algab kell 12:30 ja on pool tundi. Ja siis pead veel töötama ainult kella poole neljani õhtul. Ühesõnaga lebo. Siiamaani oleme näiteks...hmm...graftingut teinud (ehk siis mingitsorti õunapuude aretamine, kui seda nii võib nimetada). Õunte pakkimine muidugi, ahhahaa. Viimased nädal aega panime puudele rahevõrke, mis pole üldse nii väga meeldiv töö, sest kõndima peab päevas ikka päris palju. Antud rahevõrk on siin rahetormide ajal vajalik, sest rahe on siin ikka suhteliselt tihe külaline ja nagu räägiti, siis 3cm läbimõõduga rahetera on tavaline. Ja kui see terakene õuna tabab, siis pidi õun omadega kööga kah olema. Meie boss leiutas selle võrgu muide ja praegu ta käibki mööda Austraaliat ringi ja reklaamib oma võrku, seega - kass kodust ära, hiirtel pidu. Muide, seda võrku peame paigaldama mingi muhedad 45 km. Praeguse seisuga on umbes 25 või veidikene rohkem tehtud. See on ikka tükk tööd, tõsiselt. Õnneks praegu saame sellest veidi puhata, aga kui Michael tagasi paari päeva pärast tuleb, hakkab pihta jälle. Ma ausalt ei salli seda tööd, sest see on...tüütu. Ja igav.
Agajah, praegu käime ja kisume liigseid võrseid puudelt ära ja plätserdame niiskuskindla värviga neid. Fun. Ses suhtes, et me täna alles naersime, et see on kohati halenaljakas, et meile sellise asja eest suurt palka makstakse. Mitte, et me kurdaks.
Detsembris hakkame kirsse korjama, see pidi paras jamamine olema, aga raha pidi ikka väga-väga roppumoodi saama, kui veidikenegi liigutada viitsid. Ingrid ja Beko liituvad ka meiega siis. Praegu on nad sibulad sibulafarmis, kusagil Brissi lähedal vist. Vot nii on lood. nad saavad meie karavani endale ja puha, sest meie kolime paremasse, kui meie toredad iirlased ära lähevad paari nädala pärast. Mis on tegelikult nagu kurb võinii, sest ma ei kujuta meie elu siin ilma Sean'i ja Marie'ta ette.
Aga nii palju siis sellest, kes see ikka tööst vabal ajal rääkida viitsib. Not me. Ja mul on VÄGA vaba aeg hetkel. Nii vaba lausa, et ma juba viimased faking tund aega olen siin kirjutanud.

Kaabi - temaga on igasugused eraldi teemad, seega teen ma talle eraldi pühendusega lõigu. Esiteks pole Kaabi siin Kaabi. Kaabi pole siin isegi mitte Kaabriel. Ega Geibriel. Saage tuttavaks....BORISS. John (meie bossi naise isa, kes ka siin töötab) ei suutnud tema nime meelde jätta kuidagi ja otsustas teda lihtsalt Borissiks kutsuda. Nüüd kutsume me teda kõik nii. Mina olen õnneks endiselt Liisi. Alguses tahtsid kõik küll Lucy öelda, aga kuna mulle absoluutselt see nimi ei meeldi ja pärast seda, kui ma neile seletasin, et nad oskavad küll mu nime hääldada, kui nad sõnale 'easy' panevad L tähe ette, hakkasid nad mind õigesti kutsuma. Siiamaani John mulle veel Olga nimeks pole pannud.
Teiseks, Kaabi ostis endale motika. Lambist. VÄGA lambist. Meie üks toredamaid töökaaslasi Scott sai oma naisevennalt vms vana motika, mis ei pidavat töötama ja tahtis selle ebay'sse panna müüki 50 dollariga. Kaabi viskas talle siis 50 aud näppu ja tiris ratta kaasa. Ja sai selle muideks töökorda. Nüüd ta siis kihutab päevad otsa õunapuude vahel sellega. Suhteliselt koomiline. Scott soovitas selle Kaabil, kui me ära läheme, müüki panna mingisuguse 300-400 dollariga. Ahahaha. Ärijutud ärijutud.
Ja noh, tegelikult on Kaabiga veel igasuguseid imelikke djelasid, aga ma üritan talle mingisuguse väärikuse jätta alles.

Ma ei teagi, mul on pea tühi.
Ma oleksin väga õnnelik, kui te kommentaaridesse mingeid küsimusi või asju jätaks  Aussie kohta vms, sest ma ausalt ei kujuta ette, mis teid huvitab.

Eks ma lõpetuseks topin jälle palju kohatuid pilte siia ja olen muidu tore.
ciaoo, you estonian bastards, xoxo.


Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket
Photobucket